Palju õnne, Kata, tänasega oled elanud Inglismaal 2 kuud!!!

Istun üksinda Starbucksi kohvikus, joon Cappuccinot, mugin Haribo kummikomme ja tunnen, et elan Inglismaal. On kolmapäeva pärastlõuna, ilm on päikseline (polekski nagu oktoobrikuu) ning seljataga on väsitav shoppamine Hannaga.
Ostsin endale ühed kingakesed-nunnukesed! Mõtlesin, et olen ikkagi ju 19 aastane” naine” ning oleks viimane aeg endale korraliku kontsaga kingad osta. Nii ma nad siis endale soetasingi (ja veel üht-teist) Olen juba päris harjunud üksi olema, igakorraga hakkan enda seltskonda üha enam nautima. Ilusad mõtted kodust ja armsakestest saadavad mind kogu selle aja ja siis polegi nii nukker olla. Elan ju Inglismaal, kurat võtaks!!! Cappuccino on külmaks läinud, seega korjan oma kompsud kokku ja käin veel ühest poest läbi enne koju minekut (on ju veel natuke raha alles, mida kulutada)
Musi

Igatsen Sind, mu Eestimaa! Igatsen Sind, mu sügisene väike Tartu! Nii raske on harjuda võõraste kommetega, olla iga päev selle keskel ning siis veel kaasa mängida. Oskan juba praegu hinnata seda kogemust, mille ma endaga kord siit kaasa võtan. Näen mitmeid asju nüüd uues valguses, teen paremini vahet olulisel ja mitteolulisel, loodan, et see jääb nii ka püsima. Ilus on vahest oma mõtetega lennata tagasi sinna, kus on minu Kõik, kus on minu elu. Aga praegu olen ma siin ja siin on minu seiklus.

Sulgesin hetkeks silmad ning ma olin kodus. Tegin oma igaõhtust jooksuringi. Ilm oli võrratu ning pleierist tulid lemmiklood. Jooksin trepist üles, avasin koduukse (tean nii hästi seda tunnet oma käe all). Kõik olid kodus; Getu oma toas, emps oli just tulnud rattaringilt ja iss vaatas telekat ning ajas minuga juttu. Poku oli mulle hetk tagasi helistanud, lubas mind autoga peale võtta, et koos sõpradega linna minna. Ja mu sees oli rahu, ma olin kodus. Ma ei tahtnud oma silmi avada, südamest käis valus piste läbi, viibisin hetkeks tõesti tuhandete kilomeetrite kaugusel siit. Mul ei ole siin halb olla, ma pole siin õnnetu, aga vahel tunnen end siin täieti võõrana, ma tahan kellegagi eesti keeles rääkida või naerda! Igatsen nii oma inimesi!

Täna öösel lendasime Mari ja Kristiga kolmekesi luuavarrega üle maa, lund sadas ja raske oli lennata, pidime kõvasti kinni hoidma, et tuul meid ei murraks, me võitlesime, elu eest võitlesime, et mitte alla kukkuda, sest me pidime kohale jõudma, me pidime Hoti jõudma! Eriline pettumus oli hommikul ärgates-nii palju vaeva ei millegi eest!

Kõik, mis on seotud Eesti, Tartu ja koduga, on muutunud kuidagi eriliselt oluliseks, veel olulisemaks kui need enne olid. Iga pisiasi on nüüdsest oluline ja suur. Ja Robin see puu, mida sa mulle tookord näitasid..ka sellel on nüüd oma tähendus, naljakas küll.
Nädalavahetus siin Londonis on olnud mul suurepärane! Reedel tegime Anniga ühe korraliku tuuri linnapeal...kuidas küll see aeg shopates nii kiiresti läheb? Koju jõudsime alles 9 ajal, ostsime veel Martinit ning tegime mõnusad kokteilid. Olemine oli täitsa hubane. Kuna ilmad läksid tõeliselt suviseks, otsustasime laupäevase päeva veeta Hampstead Heath´i pargis (Notting Hilli film on seal tehtud, hästi ilus koht, jalutaks teiegagi seal hea meelega). Pühapäeval sõitsime kesklinna, saime Martiniga kokku ning läksime kõik koos kinno. Kino ise oli hästi omapärane, natuke selline underground stiilis ja tekitas sees vähe õudse tunde (film oli hea!).
Eile toimus Notting Hillis Euroopa suurim karneval (rahvast oli umbes 2 miljonit). Mustad tähistasid orjusest vabanemise aastapäeva, niiet tantsiti, joodi ja lõbutseti kõvasti.Tänastes uudistes räägiti, et seal tapeti kaks teismelist. Oh, Tartu tundub küll kõige turvalisem paik maailmas!
Homme sõidan Hemel Hempsteadi ning saan kokku oma uue perega, hoidke siis mulle pöialt!:) Praegu aga lippan bussile, et Brent Crossi keskuses Anniga kokku saada. Ja palun nautige ka minu eest veel viimaseid suvepäevi Eestis ning veel enam...nautige Tartut!!!! Vaadake iga nurgatagust ning andke mulle ka teada. Sees on magus igatsus teie kõigi järele, mis iga päevaga aina kasvab. Aga nagu Chalice ütles-kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed!

Naljakas, et ühel hetkel olen ümbritsetud oma pere, sõprade ja kõigega, mis kindel, järgmisel aga seisan üksinda keset suurt Londonit ning pean siin ise hakkama saama, ma pean nüüd suur tüdruk olema!

Tunne on nagu elaksin kellegi teise elu, olen kõigest ja kõigist nii kaugel ning pean siinse tempoga ära harjuma. Alguses on raske ja teistmoodi, aga ma saan hakkama küll, sest nii ma ju ise tahtsingi!

Täna, kui ma panin jalga kingad, võtsin vihmavarju, hüppasin üle poriloikude ning tormasin bussile…ma naeratasin, sest sees oligi see tunne, tunne, millest ma puudust olin tundnud, nüüd ma saan olla Ise. Armastan kohutavalt Tartut ja teid seal, mu sõbrad, aga ma pean olema natukene eemal, et siis tagasi tulla ja koos teiega jälle naerda! Ilus on teist mõelda…ja ma mõtlen teist koguaeg!

Väljas hakkab hämarduma, vihm on järele jäänud ning kuulan Joni Mitchelli plaati…ma olen päris rahul. Homme on uus päev, minul siin Londonis…ja teate, isegi päike pidi lõpuks ometi ka siiapoole jõudma! Jeejee